Panin täna rõõmsalt Sassile süüa köögis, mõtlesin omaette, et no vähemalt pool sellest jääb kindlasti alles (olles sealjuures täiesti teadlik ta suurest isust). Noh, järgi ei jäänud midagi, nagu mitte raasugi.. ja see pani mind mõtlema, et holy shit, mul on kolm meest kodus. Kolm! Ma juba praegu pean vaikselt adapteeruma ja tegema oluliselt suuremaid toidukoguseid, kui ma harjunud olen.. ja mul on kodus fckn kolmene ja ühene. Lisaks sellele suurele siis. Ja nad ju ainult kasvavad ja seda teevad ka nende isud. Täna vaatasin seda nooremat ja no ma ei saa aru, kuhu talle see toit mahub, nagu füüsiliselt.

Homme asun oma lõputööd kaitsma, täna sain retsensiooni, mis oli üsna positiivne. Praegu tagasi vaadates polnud see üldse nii hull asi, kui kursakad kunagi rääkisid. Võiks veel kirjutada (karta on, et teengi seda).

 

Advertisements

Kiirelt 

Sain Alberti sinna ägedasse lasteaeda, kuhu tahtsin. Täitsa rõõmus meel, sest see lasteaed hakkas mulle kohe meeldima, kui seal vaatluspraksil käisin, issand, VIIS aastat tagasi. Nobedate näppudega kirjutasin sinna kohe ja küsisin, ega nad juhuslikult õpetajat ei vaja ja tuleb välja, et mingiks ajaks vajavad küll. Kohendasin oma cv’d nüüd veits ja eks ole näha. Kui ma selle kuradi SPSS’i jamaga hakkama saan millalgi. Pole enam väga kindel tho, et see päev koidab. Aga mis siis ikka, panen töö kitsaskohtadesse kirja, et autor pole pädev andmetöötlusprogrammidega majandama ja fingers crossed. Komisjonis on ka ikkagi inimesed, onju. Nad mõistavad. 

Vahepeal avastasin, et mulle meeldib koristada ja korras kodu, aga see läks mööda (kirjutan ja vaatan, kuidas laps maast kamapalle sööb). Tahaks öelda, et sain lapsed, prioriteedid muutusid ja enam pole aega nii palju koristamise pärast põdeda, aga kahjuks pole see tõsi. Alati selline olnud. 

Käisin natuke aega tagasi veintsil, otse Mirjami juurest kõndisin linna. Küsisin, ega tal mulle pleikut laenata pole. Küsis vastu, et mis mõttes ma arvan, et tal pleikut pole (kui sa Mirjamit väga hästi tead, siis sa ilmselt praegu muigad veits). Kõndisin siis linna ja tal oli seal päris palju sellist mussi, mida ma kuulasin ca 8-10 aastat tagasi ja juhuslikult kõndisin täpselt sama teed mööda, mida ma sel ajal kogu aeg kõndisin ja no niiiiiii nostalgia. Tore, et on nii kihvte mälestusi ja see lollitamise aeg enne lapsi.

Jätkuvat tobedust popmuusikast:

This is a shout out to my ex
Heard he in love with some other chick
Yeah yeah, that hurt me, I’ll admit
Forget that boy, I’m over it
I hope she gettin’ better sex
Hope she ain’t fakin’ it like I did, babe
Took four long years to call it quits
Forget that boy, I’m over it

Joke’s on you, kui sa oled koos kellegagi NELI aastat ja sa pead terve aeg orgasmi teesklema. Pidi ikka tegelt väärt mees olema siis ju, NELI aastat?! He clearly must have done something right…

Guess I should say thank you
For the hate yous and the tattoos
Oh baby, I’m cool by the way
Ain’t sure I loved you anyway
Go ‘head, babe, I’mma live my life, my life, yeah

MIKS TE SIIS KOOS OLITE?! Ausalt, mida iganes, kes sa neid sõnu kirjutad. Mida iganes.

Vannivett oodates lennutan hetkeks Sassi lennukina enda pea kohal. Pildile ilmub Albert, kes karjub “mina kaa, mina kaaaa, mina KAAAAAA!!!”

Mina: Palun võta endale teadmiseks, et sellise tooni kasutamine ei vii sind absoluutselt su soovitud eesmärgile lähemale, pigem vastupidi.
Albert: Jaa, selge. Okei.

Mis saab veel hirmsam olla sellest, kui sa teed midagi teadvustamata või noh, niimoodi, et sa ei mäleta, et sa seda teinud oleks? Mitte miski. Mitte miski, ma ütlen sulle.

Jäin mina eile õhtul rõõmsalt magama ja kuna Sass on viimasel ajal umbes samal ajal ärganud, otsustasin, et seekord ei ole mingit meie voodisse tulemist, vaid jääb enda omasse (kui ta seda ärkamisenalja tegema hakkas, siis alguses arvasin, et hammaste tulek teeb valu (i swear to god, tal on neid varsti rohkem suus kui minul), aga kui juba mitu ööd umbes samal ajal ärkas, mõtlesin, et vaevalt see valu just täpselt samal ajal tekib alati). Niisiis. Ühel hetkel keerasin end öösel Asko poole ja näen, et Sass meie vahel. Okei, räägin oma plaanist Askole hommikul, ega ta ei teadnud ju, et aitab jamast ja magab oma voodis. Ja mis ma hommikul teada sain? Ei, Asko pole küll kedagi kuhugi tõstnud, kindlasti mitte. Ja kuna mina ärkan alati iga prõksu peale ja Askol võib neid prõkse sada olla, aga ta ikka magab, siis jääb üle variant, et ma tõesti tõstsin ta meie voodisse ise. Ja mul puuduvad selle kohta igasugused mälestused. Null. Ma ei tea, et mul oleks sellist asja kunagi enne juhtunud ja see on fkn creepy.

Meil on Sassiga igal õhtul selline vahva mäng – ta jääb meie voodis magama ja kui ma tahan ta ümber tõsta ta enda voodisse, siis on alati 50/50 võimalus, et ta ärkab selle peale veits üles. See tähendab, et enamasti pole ta olukorraga rahul ja kuigi jääb enda voodis ka ikka lõpuks magama, võtab see kuskil 10 minutit kindlasti. Mis ei ole ju ilmatu pikk aeg, tegelikult, aga kui ma mõtlen, mida ma teises toas selle 10 minutiga tehtud saaks, siis tundub kohe, et on. Nii et õhk 19-20 vahel siin meie toas on alati pingest paks. Praegugi. Loen mõttes kolmeni ja siis proovin ümber tõsta. 

Jess. Õnnestus. Homsest panen ta kohe oma voodisse ja aitab naljast. (Right). 

Ühtlasi, Albert on deõppinud nuuskama. Unõppinud. Ei oska enam. Kunagi oskas kenasti ja ma alati kiitsin, et nii suur lörin, hästi tehtud, dude!! Ilmselt ta avastas, et suuga saab veel suuremat lörinat teha ja läheb nii.. Sest ninast ei tule enam midagi, aga suuga puristab väga uhke näoga.